Salongijutud alustab

On 2. juuli ja sõidan Pärnust bussiga Tallinnasse.

Mõtlesin kirjutada, milline on elu salongis, mis tunne on seda runnida ja kuidas ma PEAAEGU mitte kunagi ei kahetse selle pidama hakkamist. Kindlasti tuleb teksti sees üsna kiiresti välja, kui vähe siin äris on glamuuri – kuidas sa ka ei pingutaks! Umbes sama lugu oli siis, kui ma enne salongindust rõivaid disainisin. Kangatolmu sees näidiseid näppides ja arvutiga silmi rikkudes võisid glamuurist vaid unistada. Sõbranna küsis minult tookord, mis tööd ma teen, et kas ma olen joonistaja? Ahjaa, Soome messile sai ka!

Miks ma seda blogi kirjutan? Ma arvan, et päris huvitav võib olla saada osa meie salongipäevast. Mida me salongis tegelikult teeme ja mõtleme. Tutvustan aeg-ajalt meeleldi ka enda tööpäeva, mis mõnikord võib tähendada vaid rannas ühe Facebook-i postituse tegemist, teisel päeval seinteküürimist ja kolmandal komandeeringut Pärnu-Tallinn marsruudil.

Alan Harper

Mina mõnikord FB-i postitust tegemas – pikk päev!

Mulle meeldib kirjutada ja ma ei tea Eestis ühtegi “salongipidamise blogi”. Mis seal salata, salongindus on mul kinnisideeks ja “Salongijutud” on minu peast välja tahtnud tulla juba kaua, sest ikka ja jälle on meil naljakaid ja õpetlikke juhtumisi. See on ehk isegi rohkem mu enda jaoks kui teistele. Kindlasti huvitab see blogi meie kliente, sest ka nendest tuleb juttu. Kindlasti on mõnel läbinägelikumal õigus, “et eks ta müügiedendamise pärast seda plära ajab”. Jah, igasugune blogi on hea meie lehe SEO-le (ka selle blogi olen ma täielikult täis taginud). Aga eelkõige ma kirjutan neid mõtteid, sest ma TAHAN. Ning kuna me teeme ilukoolitusi, siis tean, kui palju neid naisi on, kes päriselt unistavad enda salongi tegemisest. Ja ühtlasi on mul 5 aastaga kogunenud ka teadmisi, mida tahan jagada.

Loodetavasti saan ka teised tüdrukud siin oma mõtteid jagama!
Siin videoklipis on mu suur lemmik Alan Harper! Täpselt selline tunne on blogides minul ka 😉

Head uut aastat!

Kristina Ilutuba

Head uut aastat!

Olime vist täna ainsa ilusalongina lahti 🙂 Selle aasta viimane klient lõpetas tööpäeva nii kaunilt: “Olen käinud ka mujal ja ikka ON millega võrrelda.” Mõte selles, et ta on ülirahul meie ripsmetega juba pea 2 aastat, sest me anname endast parima!
Loobusin küll ripsmetööst, kuid olude sunnil aeg-ajalt pean ikkagi ka ise tegema. Nagu täna. Kell 9 saabus ripsmetesse Ene-Liis, kes tuli suure uudisega, et on nüüd klubi Casablanca uus programmijuht – ma imetlen nii julgeid! Hea uudis kohe hommikul 🙂
10.30 tuli otse laevalt Eija, sest Soome ripsmetehnikute tase on nõrk. Eestlased on iluteenindajatena kindlasti pädevamad. Seejärel jäi mul pausike täita kebabi-võikuga, misjärel saime itsitada ja komme lutsutada Tiiaga. Vaatasime tagasi möödunud aastale ja nõustusime mõlemad, et vana s*** jäägu vanasse aastasse! No see on kõnekäänd, ei midagi roppu.
Viimasena sain üles lüüa Mareli ripsmed, temalt siis ka see lööklause. Jõudsime otsusele, et oleme kohati liiga suured muretsejad, kuid mis puutub terviseteemadesse, siis on see igati õigustatud!
Hiljem helistas armas Kati, et panna ripsmete koolutamise aeg. Kuna see aasta kujunes tema jaoks ennekuulmatult ilusaks – pulmad Maldiividel – siis läheb uuel aastal raskeks vana ületrumpamine. Järeldus – see inimene on tõeliselt õnnelik, kes leiab alati midagi tähistada!
Vaadake tagasi oma suurhetkedele ja ammutage sellest jõudu tulevikuks! Head kohe-kohe saabuvat uut aastat!

UUS HOBI – KEHAKOORIJATE LUMMUSES

Kuna ma novembrist saadik salongis ise enam ripsmetööd ei tee, siis vajasin midagi põnevat selle asemele. Mitte, et ma kuidagi tegevusetuse küüsis vaevleks, aga lihtsalt vajasin midagi, mida saaks luua ja miks ka mitte müüa. Olen aru saanud, et mulle meeldib teha asju, mida on võimalik ka turustada, see on väljakutse – teha midagi, mis on vajalik ka teistele. Võib tunduda, et selline isetegemine on üle kolmekümneste naiste tunnusjoon (“Isetehtud – hästi tehtud” albumeid on Facebook otsast otsani täis), kuid ettevõtja minus on selleks liiga sügaval sees, et teha lihtsalt midagi kodukaunistuse või omatarbimise eesmärgil. Salong toimib edasi ning ka mind võib seal endiselt kohata.
Kolisin hiljuti maale, mitte küll liialt kaugele Tallinnast, aga siiski. See omakorda andis tõuke teha midagi “looduslähedast”.
Kuna salongis vajame maniküüri ja pediküüri jaoks pidevalt erinevaid koorijaid, siis leidsin ennast ühel hetkel valmistamast lausa 11 sorti kehakoorijat! Uurisin maad, mida teised on teinud ja püüdsin retsepte omalt poolt täiustada. Usun, et tulemus on seda väärt! Katsetasin kõiki ise ja andsin teistele testida. Näidised on ka salongis olemas (väikesed potsikud esireas, ilma sildita). Netist said tellitud parajad klaaspurgid ja linna eri otstest varutud õlid ning tootmine võis alata.

kehakoorijad

Kehakoorija igale maitsele – kõiki 11 sorti saab testida

Praeguseks hetkeks on tagasiside olnud ülimalt innustav jätkama oma uue “tootmisliiniga” ja ehk ka läbi rääkima Terviseametiga, et laiemalt tegutseda. Kodutootmist mõistagi pärsitakse ja “suveniiride” turustamist lubatakse vaid hooajaliselt. Esimesel päeval õnnestus lahti saada juba kuuest purgikesest, päeva lõpuks võisingi kodus uhkelt teatada, et olen šokolaadi ja sidruni omad läbi müünud ning see igaõhtune köögis mäkerdamine end ära tasunud (no tegelikult veel ei ole, sest raha sai projekti pandud alguses parajalt). “Suhtuks sa söögitegemisse ka sellise innuga…” oli tihtiesinev noot.

Nüüd ka kehakoorijatest. Tahtsin neile natuke ka välimust anda. Alguses plaanisin katta purgid rahvarõivaste mustriga. Kuid siis tekkis mõte märgistada pehmed koorijad kollase, parajad rohelise ja karmid punase roosiga ning Abakhanis oli just sobiv roosiline kangas nende juurde.

kehakoorijad

Kodune tootmine

Koorijate valmistamine on täiesti stressivaba tegevus, kuid lõpptulemuse saavutamine võtab siiski palju aega. Koguseid ei tee ju mitmeks kuuks ette – heal juhul ehk 4-5 potsikut ja kui need otsas, siis selle võrra juurde. Kõik purgid katsetan enne kaanetamist omal nahal ka, et konsistents mõnus oleks. Sellest ka mõned spaatlijäljed 🙂 Aeganõudev on ka purgikestele siltide meisterdamine – käsitsi kirjutan peale koostised jm. “Mütsikeste” ja etikettide vorpimiseks tegin kohe šablooni, et natukenegi protsessi kiirendada. Väike nõelumistöö ja roos on samuti etiketil.

kehakoorijate sildid

Kõige aeganõudvam osa – sildid

kehakoorijate sildid

Puhas käsitöö!

Erinevate sortide nimede valikul tahstin natuke originaalitseda, kuid kohati ebaõnnestusin. Kellel on paremaid ideid kehakoorijatele iseloomulike nimede valikul, siis kuulan huviga.
Nii võib minu tootevalikust leida:
(Kõiki koostisaineid ma siia ei kirjuta, nendega saab tutvuda salongis, etikettidel on need kirjas. )

“KAERA KAVALUS” – pehme koorija austajatele. Kavalus selles mõttes, et kaerast saab küll hea keskmise pudru, aga muuhulgas toimib ta ka väga edukalt pehme koorimisvahendina. Kaerajahu koorib väga õrnalt surnud naharakud. Veidi on lisatud ka pruuni suhkrut, et aidata kaeral ülesandega hakkama saada ning mandliõli niisutuseks. Sidrunimahla pressisin sidrunist ka täitsa ise. Segu sai pigem vedel, kuid see-eest katab mõnusalt ja kiiresti. Mõnusa lõhna annab juurde nahka tervendav aloe vera, mida õnnestus leida geeli kujul. Kehakoorijate valmistamise käigus tutvusin nii paljude uute õlide ja muude koostisainetega, et ainuüksi see on kulutatud aega väärt.

Kehakoorija "Kaera kavalus"

Kehakoorija “Kaera kavalus”

“šOKOLAADI POMM” – täiesti paras koorija. Segatud kokku põhiliselt kakaopulbri, suhkru ja oliiviõli baasil. No igatahes tõsine lõhnapomm ja on suur oht seda nahka pista! Nimetuse panin ausalt öeldes suurest armastusest mu koera Pommi vastu 🙂 Nii nagu Pomm on saanud siin külaelanike poolt suure tähelepanu osaliseks, on ka tema šokolaadist nimekaim üks popimaid.

Kehakoorija "šokolaadi pomm"

Kehakoorija “šokolaadi pomm”

“ROHELISE TEE VÄRSKUS” – karm koorija. Algselt pidi nimeks saama Mojito, sest välimus meenutas seda. Kuna aga reaalselt sel alkoholiga pistmist polnud, tuli panna ausam nimi. Kasutasin koorijana nii suhkrut kui ka jahvatamata gunpowder teed. See teeb temast karmima koorija ja annab põneva välimuse. Kuna armastan teed juua sidruniga, siis sai ka sinna retsepti seda pisut pigistatud. Niisutajateks mandli- ja oliiviõli. Selle kohta pahvatas testgrupi komisjoni esinaine (minu õde), et ” mine või uuesti selle Mojitoga pesema, ma lähen praegu ja söön selle ära!” Vot nii hea.

Kehakoorija "Rohelise tee värskus"

Kehakoorija “Rohelise tee värskus”

“ESPRESSO MEELITUS” – paras koorija. Suhteliselt lihtsa sisuga klassikaline kohvikoorija – surnud naharakke eemaldavaks elemendiks on meresool ja värskelt jahvatatud espressooad. Ma suurem asi kohvijooja ei ole, aga ubade jahvatamine paitab küll mu lõhnameeli. Kohvi mõjub antioksüdandina, mesi pehmendab nahka ja oliiviõli niisutab. Lihtne.

Kehakoorija "Espresso meelitus"

Kehakoorija “Espresso meelitus”

“ESPRESSO ÄRATUS” – pehme koorija. Sisu on mõnusalt kreemjas, suhkruterad koorivad nahka õrnalt. Lisasin siia nahka toitvat shea võid, samuti kakaovõid, et nahka pärast koorimist pehmendada. Võrratu lõhn!

Kehakoorija "Espresso värskus"

Kehakoorija “Espresso värskus”

“KOOKOSE-ESPRESSO MÕNU” – paras koorija. Selle valmistamisest tahtsin peaaegu loobuda, sest ei suutnud selle sisu kuidagi siduda. Kuidagi pudenev tundus see. Püüdsin küll pidevalt mett lisades aineid omavahel liita, kuid tulutult. Sulatasin kookosõli lootuses, et see tahenedes kõik omavahel seob – seda kulus palju enne, kui toimima hakkas. See-eest sai lõhn võrratu. Siia sisse segasin kõik, mis mulle ihaldusväärsena tundus – espresso, kookoshelbed, kookosekreem (ei teadnudki, et selline asi olemas), kookosõli.

Kehakoorija "Kookose-espresso mõnu"

Kehakoorija “Kookose-espresso mõnu”

“KOOKOSE-MEE VALLATUS” – paras koorija. Tegin selle koorija ühe sarnase baasil, mida ise kunagi kasutasin ja millest vaimustuses olin. Sai selline täiesti aus ja lihtne kehakoorija, milles suhkur koorib ja mesi ning oliiviõli niisutavad.

Kehakoorija "Kookose-mee vallatus"

Kehakoorija “Kookose-mee vallatus”

“KOOKOSE PLAHVATUS” – paras koorija. Kõik, mis vähegi “kookos”, sai siia sisse pandud: kookoshelbed, kookoskreem, kookosõli. Alguses ehmatasin ära, sest suhkrut, kookosekreemi ja -õli segades muutus kõik korraks pudruks. Kuid veidi aja pärast kookosõli tahenes ja muutus mõnusaks koospüsivaks massiks, mis mõjub nagu “professionaalne” koorija. Nina purki toppides kohe lõhnast sotti ei saa, kuid sellega koorides tuleb ka lõhn.

Kehakoorija "Kookose plahvatus"

Kehakoorija “Kookose plahvatus”

“ROOSI AHVATLUS” – see on tõsiselt karm koorija, sest on tehtud suurte meresoola tükkidega. Jahvatatud roosiõied mõjuvad purgis ahvatlevalt, juures on ka kerge roosilõhn.  Et soola rohkem siduda, lisasin niisutavat mett ja kookosõli (sellest ka kerge “rasvakiht”).

Kehakoorija "Roosi ahvatlus"

Kehakoorija “Roosi ahvatlus”

“SIDRUNI SÄHVATUS” – paras koorija. See tuli tänu shea ja kakaovõile selline mõnus tahke. Kõikidele tahketele koorijatele sain kosmeetikapoest puuspaatlid, mille kinnitasin kummi vahel purgi külge – siis jäävad küünealused puhtaks. Koorija on oma nime väärt – värske sidrunimahl annab tõelise sidruni lõhna. Selle üle olen uhke. Väike äpardus juhtus ka seda koorijat tehes – tahkeid võisid sulatades suutsin korraks isegi leegi üles saada. Puistasin sisse ka lavendliõisi – lõhna nad ei anna, küll aga näevad kollase sees efektsed välja.

Kehakoorija "Sidruni sähvatus"

Kehakoorija “Sidruni sähvatus”

“PIPARMÜNDI VÄRSKUS” – tänu kaerajahule sai sellest mõnusalt pehme koorija. Piparmünt lööb nina puhtaks ning on ehe – otse teepurgist käte vahel “riivitud”. Muu koostis on etiketil.

Kehakoorija "Piparmündi maius"

Kehakoorija “Piparmündi maius”

Hetkel on kehakoorijaid ostetud põhiliselt kingituseks – eriti ideaalne saunaskäijaile. Hinnad kirjutasin meelega õrnalt hariliku pliiatsiga, et oleks võimalik ära kustutada.

Ahjaa, kes veel ei tea, siis kehakoorijat on hea määrida niiskele nahale, ringjate liigutustega. Edasi võib sellega minna istuma sauna, et kõik hea imenduks. Võib ka minuti möödudes duši all maha pesta. Nahk saab koorijate abil uuendatud ja niisutajate-pehmendajate abil niisutatud-pehmendatud-toidetud.

Paari päeva eest koeraga jalutades sain naabritelt muuhulgas teada, et kõrvalasuvas mõisahoones käib kosmeetika tootmine. Kas ka midagi minu jaoks?

Minu lumine inspiratsiooniallikas

Minu lumine inspiratsiooniallikas

Kristina Ilutoa kinkekaardid, joondu!

ilusalongi kinkekaart

Trükivärsked kinkekaardid

Nüüdseks on valik tehtud. Äsja valmisid esimesed ümbrikus kinkekaardid, kuna teise variandi voltimine ei tulnud mul ikkagi välja – paberile jäid kulumisjäljed. Võib-olla on ümbrikule kleebitud paberkaunistused kinkekaardi lihtsust arvestades liiast, aga sellised nad said. 5-eurosel kaardil valge, 10-sel hõbedane ja 25-sel kuldne lill. Kinkekaarti saab valida ka ilma kleebisteta.

ilusalongi kinkekaart

Kinkekaartide pidulik rivistus

Kristina Ilutoa kinkekaardid

Ootasin põnevusega, millega arhitekt-disainer Doris Orasi mind seekord üllatab. Palusin abi salongile kinkekaartide kujundamisega. Reedel sain näha esialgseid kavandeid ja ka nüüd ei pidanud ma pettuma. Sõelale jäid kaks varianti: mustas ümbrikus lakooniline valge kinkekaart ja must ruuduks volditud mängulisem kaart. Esimene on selline väärikas ja suur kaart vähese tekstiga. Teine, nagu ütlesin, mängulisem voldik, mille saad kokkupakituna ja lahti võttes avaneb kingituse tekst. Väljast must, seest valge. Homme läheme paberijahile  – vaatama, kas üldse on võimalik viimast hästi teostada. Pildil on ta veel selline pussakas, sest paber pole parim, aga aimu saab. Kumba eelistada?

Ilusalongi kinkekaart: variant 1

Ilusalongi kinkekaart: variant 1

Ilusalongi kinkekaart:

Ilusalongi kinkekaart: variant 2 kinnisena

Ilusalongi kinkekaart:

Ilusalongi kinkekaart: variant 2

Ilusalongi kinkekaart

Ilusalongi kinkekaart: variant 2 lahtisena

Mida saab Tais lasta jalgadele teha?

Kookospalm Koh Samuil

Kookospalmisaarel Koh Samuil õnnestus mul proovida mitmeid iluteenuseid. Kõige meelierutavam oli lasta ennast masseerida otse rannal – mitte otse liival, aga armsas varjualuses. Sinna olid koondatud massaažimatid, kreemid ja muu vajalik. Juba ainuüksi teisi mõnuledes nähes ei saanud lihtsalt mööda jalutada. Massööre on mõistagi meeletult palju. Ka vaiksemas Lamai rannas jätkus neid ikka iga 100 meetri taha. Vihma tulekuga rulliti “õuesalongidele” kileseinad ette ja töö võis jätkuda. Oktoobris sajab siin saarel ehk pool tundi või tunnike ja siis ikka vahel ka rajult. Mul õnnestus ühe massaažiseansi ajal ka natukene vihma saada – see oli pigem mõnusalt jahutav, sest päevaajal sain 32 kraadi kuuma!

Rannasalong

Massöörid on siin toredad, sõbralikud, uurivad ikka, kust pärit oled ja vabandavad vihma pärast. Kui minuga alustati, siis lebasin kõrvuti kuskil 6-7 kundega. Tunni möödudes olin aga üksi, sest võtsin lisaks ka pediküüri. Vabad teenindajad võtsid siis kõik minu kõrvale lamaasendisse ja uurisid armsalt elu-olu. Kui massööril tööd hetkel pole, siis leiab teda tihti samal matil lebotamast või kerratõmbunult magamast! Ühe sellise ajasin ühel korral üles, sest janunesin jalamassu järele. Küsisin, kas ta seda ka rannatoolis päevitades teha viitsib. Kahjuks mitte, sest hakkavat sadama. Oh, vaeseke, asjatult ajasin ta üles!

Kõik teavad, et Tais saab lasta odavat massaaži teha. Ja jalgu kraapida. Eeldasin ka esimese hooga, et Pedicure on siis ikka varbaküünte lõikamine, viilimine, poleerimine, kandade koorimine, raspeldamine, küünte lakkimine… No nagu meil. Tais tähendab pediküür aga küünte lõikamist, viilimist, värvimist ja küünenahkade tagasilükkamist. Protseduur kestab kuskil 45 minutit. Ja maksab 4-5 eurot. Tulemuse kallal natuke nuriseks – lakid olid ilmselt odavad või ka best before, jäädes ebaühtlaselt. Samuti värviti küüned liiga püüdlikult vastu nahka.

Tais on kõik detailid ilusad

Kui tahad lasta ka jalataldu hooldada, siis tuleb juurde võtta Foot Scrub (maksab umbes 8 eurot). Selleks peab klient ennast kõhuli matile viskama. Pooletunnine hooldus algab kandade leotamisega (märjad paberitükikesed asetatakse su kandadele). Samal ajal muditakse veidi su keha jalgadest õlgadeni “lahti”. (Tundub, et iga protseduuriga kombatakse kogu su keha mingil määral läbi.) Kui kannad leotatud, siis algas suurem riivimine – riiviks aga rohmakam seebikujuline tükk, mitte selline peenutsev nagu meil kodus. Kui cable ride ega tiigriga poseerimine mu kanget elukaaslast ei võtnud, siis kandade alt kõditamine murdis tema 🙂 Nägu juba patja pigistades sai jalad hooldatud – tulemus oli pehme! Ise ootasin küll lõppu ka kergemat jalamassaaži, aga seda seekord ei tulnud. Üldiselt Foot scrub oli natukene liiga lihtne ja kiire – arvestades, et sama raha eest saab muidu korraliku ülekere massaaži. 

Foot scrub

Jalamassaaž (Foot massage) on väga mõnus. Kestab kuskil tunnike ja maksab keskmiselt 8 eurot. Soovitav on tulla lühikeste pükstega või bikiinidega, sest siis saab massöör ka reied läbi töötada. Kõige lõpus muditi kiirelt läbi ka nägu ja õlad. 


Muidugi proovisin ära ka õlimassaaži (Oil massage). Enne igasugust massaaži peseb massöör su jalad liivast puhtaks. Selleks on töökohal suur veekauss. Ülekere massaažiks palutakse sind visati esmalt kõhuli. Ohtra õliga masseeritakse sinu keha ülima põhjalikkusega läbi. Minul koguni nii südamega, et 2-3 päeva oli raske hingata. Tundsin, kuidas mu ülakeha nagu märga rätikut “veest kuivaks pigistati”. Ei aidanud ka valuhüüe – teine kehapool tuli ju samuti “õigeks” väänata. Võimalik, et hilisemale valule rinnus aitas kaasa ka kuuma ilma ja külma konditsioneeri kombinatsioon. Õlimassaaž läks lõpuks meie mõistes “tai massaažiks” ära. Ehk siis – pigem valu kui võlu 🙂 Venitamine jms. Üks pisem piiga otsustas minu selja alla heita ja oma põlvede peal mind lasta silda visata.

Õlised käed tundusid kohati ka natuke liivased-karedad. Ja see oli hea. Mõjus nagu kauaoodatud kratsimine sääsepunnidele.

Ahjaa – Eestis rannas massaaži tegemiseks Tervisekaitse luba ei anna. Sel aastal proovisin neid veenda, aga tulutult. 

Mahlakokteili nautimas

Tänasest saab meilt kaunid ja vastupidavad geelküüned.

Miks on geelküüned head?
  • väga vastupidavad (võrreldes tavamaniküüri või püsilakiga)
  • küüned on pärast hooldust kohe kuivad ja väljakutseteks valmis
  • vaid iga 3-4 nädala tagant hooldades hoiad aega kokku (tavapärase kodus lakkimisega pead tegelema paar korda nädalas)
  • geeli värv ei tuhmu
  • geel hoiab enda küüsi murdumast
  • küüned paistavad pikka aega hoolitsetud
Geelküünte hoolduses võiks käia 3-4 nädala tagant.
Ripsmepikenduste kaarduvused

Mille järgi valida ripsmepikenduste kaarduvust?

J-kaarduvus ehk üliväike kaarduvus (suhteliselt sirge karv). Kui Sul on endal väga sirged ripsmed, võid proovida J-kaarduvust. Sirge karv jätab eriti sügava silmakontuuri, kuna karvad on suunaga ette, mitte üles. Kui aga oled eluaegsetest sirgetest karvadest liialt tüdinud, siis proovi kindlasti kaardus ripsmeid!

B-kaarduvus ehk väike kaarduvus pole ei liha ega kala. Hea juhul, kui enda ripsmed on väga sirged.

Seni oleme kasutanud põhiliselt C- ehk keskmist kaarduvust, mis jääb väga armas ja loomulik. See on selline optimaalne karv, mis püsib normaalselt ja annab kena koolutatud efekti.

D-kaarduvus ehk suur kaarduvus. Kui tahad tõelisi nukusilmi, siis proovi ära need megakaardus karvad. Tulemus jääb üliarmas! Kuid, pea meeles – mida rohkem kaardus pikenduse karv on, seda rutem ta reeglina ära kukub. Kuna meie enda ripsmed on pigem sirged või natukene kaardus, siis ühtib sirge pikendus oma karvaga suuremas ulatuses ja liimiühenduskoht on pikem.

HEA MÕTE! Kui Sul on langevad silmanurgad, siis lase välisnurkades kasutada D-kaarduvust.

Pea meeles, et ühe või teise kaarduvuse efekt tuleb kõige paremini esile siis, kui tegemist on täishooldusega ehk kui enamus karvu on soovitud kaarduvuses. Selleks pead teinekord kaks hooldust ära ootama.

Lisaks tavapärasele C-le on nüüd olemas J- ja D-kaarduvusega naaritsakarvad kõikides pikkustes (7-15mm).

Kuidas me Angeelikaga esimest korda ripsmeid keemiliselt koolutasime

Keemiliselt koolutatud ripsmed

Keemiliselt koolutatud ripsmed

Keemilise koolutamise puhul on väga oluline omada õigeid vahendeid. Minu esimese koolutusvedelike komplekt vedas mind korduvalt alt. Kuna töötasime Angeelikaga ühes majas, siis leppisime ühel päeval kokku, et teeme lõunapausil talle kaardus ripsmed. Plaan oli ülimalt optimistlik, kuna tema tookordne tööandja mõõtis lõunalkäike stopperiga. Puhastasime ripsmed ja alustasin kleepuvate rullide paigaldamist tema ripsmetele. Kuna rullid polnud piisavalt kleepuvad, siis ei jäänud ripsmed nende külge. Panin juurde liimi, ohtralt liimi. Veel liimi. Seejärel ladusin peale ripsmeid pehmendavat vahendit ning siis koolutavat vedelikku. Ootasime. Mõjuaeg möödas, tunne kinnitas sees, et hakkab looma. Aeg eemaldada vedelikud ja rullid. Rulle õrnalt märja vatitikuga paitades midagi ei sündinud. Lõunapausi aeg sai juba läbi. Lasime käiku plaani B ja hakkasime pingsalt nuputama, mis mõjuvatel põhjustel Angeelika tööle võiks hilineda. Kuna Anx viibis siiski “arstil”, siis hingasime vabamalt ja niisutasime rullid lõpuks ripsmetelt lahti. Liim, mis pidanuks jääma rulli külge, mõjus tema ripsmetel nagu värskelt mahasadanud lumi. Muserdatud lumehelbeke naasis tööle, sooja veega sulasid helbekesed hiljem ripsmetelt. Õhtul sain kõne, et “Jäid ikka kaardus!”. Põnev 🙂
Nüüd, aegu hiljem, tegime protseduuri uute vahenditega taas läbi. Aega võttis, aga asja sai ka. Pildid enne ja pärast. Pildid “Pärast” on koos keemilise värvimisega (sest koolutamine teeb ripsmed veidi heledamaks).
Vahepeal jõudis Angeelika ise ka blogida juba meie viimasest korrast, loe seda ka: http://iluelu.blogspot.com/2011/11/ripsmete-keemiline-varvimine-ja.html