Ärist ja suhetest

rivalry

Konkurendid? (Pilt http://www.mpiweb.org)

Olen siin salamisi uhkust tundnud, et ilusalongid said rajatud nullist ja kasvatatud 5 aastaga arvestatav äri. Minu elus on 5 aastat tavaliselt see aeg, mille jooksul arendan ennast mingis valdkonnas ja siis vajan midagi uut. Salongiärist ma kohe päris kindlasti tüdinenud ei ole, minu roll selles on aga muutunud – algselt töötasin ise ripsmetehnikuna, aga füüsiliselt mingil hetkel lihtsalt ei saanud seda enam teha. Töö mõjus hingamisteedele, seljale… See oli raske töö! Samuti tundsin, et kulusin emotsionaalselt – pidev uute klientidega enda avamine võttis mu lõpuks läbi. Peaksin nüüd öeldut siluma hakkama, aga ei tee seda. Hetkel olles salongi arendaja rollis naudin küll salongis olemist ja suhtlemist, aga saan nüüd selle mahtu ise valida ja ma ei tunne sundust ennast kliendile meeldivaks teha. Armastasin oma püsikliente, sest nendega oli alati hea ja turvaline… Teadsin graafikut vaadates juba, et tuleb mõnus ja pingevaba päev. Uute klientide hirmus olin aga ärev, sest ei teadnud kunagi, milline mu uus klient on. Muidugi, kõik olid head ja toredad! Aga hirm oli ikka ju…

Nagu öeldakse – kes ei tee, see õpetab. Hakkasin ripsmepikendusi õpetama, tulen pedagoogide suguvõsast, mis seal parata! Naudin õpetamise osa, sest tunnen ennast selles pädevana ja oskan ennast kehtestada. Ma naudin ise koolitustel käimist, sest absoluutselt igalt koolituselt on võimalik midagi õppida. Olen ise käinud konkurentide koolitustel ja suure huviga! Isegi kui mõttes mõlgutan, mis osa on tal parem ja mis osa mul, siis ei lähe ma teda avalikult mustama. Mulle ei meeldi kõlvatu konkurents ja konkurentide avalik mustamine. Selge see, salamisi ehk teen mõnikord minagi seda (ma ei väida midagi!), aga olen näinud avalikku ilutegijate mõnitamist foorumites (teiste ilutegijate poolt) ja ma mõtlen, et kas selliste inimeste seltsis ma nüüd töötangi. Ma arvan, et mul on üle poole ajast tegelikult piinlik, kui ma loen ilutegijate postitusi ja algatusi… Kui on saadud valesti aru mingitest seadusemuudatustest ja siis seda sõnumit jagades see lollus eskaleerub…

Pilt internetist (www.hallaminternet.com)

Pilt internetist (www.hallaminternet.com)

Kõike seda näinud, olen hakanud eemalduma ilutegijatest kui sellistest ja avastanud, et ma ei peagi ennast samastama mingi grupiga. Mis mulle hoopis meeldib, on ajada äri! Arendada ja kasvatada! Mulle meeldib suhelda meie tiimiga, sest nad on minu partnerid. Ühe noore partneriga tekkis mul aga üsna ruttu arusaamatus – nimelt soovis too omale ilmselt bossi, sest soovis vist olla alluv (?). Minul ei ole aga ühtegi alluvat ja “moodne äri” seda sõna üldse ei tunnista. Ka tundus talle ilmselt kahtlane, et ma teatud olukordades ei pistnud karjuma. Püüdsin ennast natuke analüüsida, et milline mu ideaalne roll siis oleks. Olen ju selle kohta lugenud igasugust välismaa kirjandust… Sain aru, et ma olengi selline diplomaadi-tüüp ja pean ka sellisena mõjuma autoriteetsena. See noor partner õpetas mulle aga nii mõndagi, väites korra üpris julgelt, et olen naiivne. Ma pidasin ennast usaldavaks, sest ei usu väga kuulujutte, kuid mitte iial naiivseks.  Õppetund, mille temalt endalt sain, näitas, et olengi naiivne 🙂 Minu pulmareisi ajal toimus üsna kiire klientide ülemeelitamise aktsioon, millele tagasi tulles lõpu tegin. Soovisin talle kõike head. Ta meeldis mulle, aga tundsin ennast reedetuna, sest pidasin meid ju partneriteks. Tema aga otsustas mängida konkurenti.

Tulles aga algse teema juurde tagasi. Mis on inimeste vahe siis? Miks ühed on labased ja sõimavad ning teised üritavad oma asja ajada olles teistega arvestavad ja diplomaadid? Kas tõsiselt on tegemist lihtsalt meie valdkonnaga, et kuna see on tegelikult oskustöö, siis olemegi sellised lihtsad? See on MENTALITEET. Kui ma olin tudeng, siis mul oli super võimalus käia paralleelselt nii Kunstiakadeemias kui Kergetööstustehnikumis. Lõpetasin ma neist paraku vaid ühe, esimese. Minu tunnid kattusid tihti ja siis asus EKA Kaubamaja juures ja Tehnikum asus Lauteris, seega oli ühest teise joosta vaid 5 minutit. Tehnikumi jõudes tehti mulle alatihti selgeks, et ma olen üks suur luuser ja hilineja. Klassis kuulsid kõik seda ja jäi mulje, et nad ise vähemalt olid seal õppides enda üle väga uhked. Mul kohati oli natuke piinlik ka, sest EKA-s käimist ma ei kuulutanud ja tõesti tunduski, et millega see K. Mänd jälle tegeleb, konstrueerimisse hilineb… Tundsin tegelikult ennast naljakalt, sest sellise suhtumisega nad autoriteedina ei mõjunud. Kuigi õpetajad olid seal valjuhäälsed. EKA-s seevastu olin ma üsna aukartlik, oli meid kursusel ju vaid 6 tarkpead ja ega seal olid ikka professorid. Korraldus küll kohati logises, aga mis oli hästi, oli austus – vahet pole, kui kõrgelt haritud, aga õppejõud ei lubanud endale lugupidamatust. Tema austas sind ja sina teda. Nii lihtne oligi. Mentaliteedi vahe oli talumatu – 5 minutiga läksid justkui heast linnajaost halba. Täna ma üldse ei tunne ennast halvasti, et mind tehnikumi diplomiga ei pärjatud. Kõlas nüüd üleolevalt, sest tegelikkuses ma ei arva, et nüüd kõik tehnikumi lõpetajad on kehvad. Selle näitab minu jaoks ära inimene ise, intelligentne võib olla ka ilma paberita, eks. Lihtsalt, jäägem normaalseteks inimesteks ja salligem ikka teisi ka! Ei pea karjuma, et ennast kehtestada, ei pea olema autu! Ei pea armastama, aga ärge tampige teisi maha selleks, et ennast hästi tunda.