Kas oled Tehnik, Juhataja või Ettevõtja?

Lõpetasin just raamatu “The E-Myth Revisited – Why Most Small Businesses Don´t Work and What to Do About It” (Michael E. Gerber) lugemise. Kuna see on murranguline teos, siis teen sellest mitu postitust, täna siis sissejuhatav. Minul tuli selle info ammutamiseks lugeda läbi 270 lehekülge, teile teen kokkuvõtte 10 küljel. e-mythNatuke ehk isegi sümboolne, et selle lugemisega just aastalõpus ühelepoole sain.

Ma olen meeletu märkmetekribaja – raamatud, mida loen, ei ole kunagi ilma täis kritseldamata. Nii palju on ka sellest raamatust teiega jagada, kuid püüan teha kokkuvõtvalt ja arusaadavalt. See raamat on hea taustalugemine iga väikeettevõtte omanikule. Mingil hetkel plaanisin oma raamatukogu välja laenutada, kuid sain juba esimese laenutamisega vastu pükse – nuiasin raamatut aasta otsa tagasi. Seega, teen teile parem kokkuvõtteid 🙂

Arvan, et kui selle raamatu läbi loed, siis tead, kas sa oled Ettevõtja või oled pigem Tehnik. Igas ettevõttes on Ettevõtja, Juhataja ja Tehnik. Väikeses ettevõttes on see pigem kolm-ühes tegelane, kelle sees käib pidev lahing, mida pole võimalik võita, sest iga tegelase eesmärgid on erinevad. Ettevõtja on visionäär ja unistaja. Juhataja on suur planeerija, kes otsib korda. Tehnik on tegija, kes usub, et kui tahad, et midagi saaks tehtud, siis tuleb seda ise teha! Tüüpiline väikeettevõtja on 10% Ettevõtja, 20% Juhataja ja 70% Tehnik!

3-in-1_person_with_headings-e1445006006675

Enter a caption

itshealthytobewealthy.com

Ehk siis Tehnik juhib ühtlasi ka firmat, mis on äri jaoks halvim. Gerber kirjutab: “Kui sa tahad töötada, siis mine kellegi teise firmasse tööle, mitte enda omasse. Kui sa vastad ise telefonile ja küpsetad pirukaid, siis paratamatult jääb tegemata strateegiline ja firmat arendav töö. IBM tegeleb äri arendamisega, mitte äritegemisega”.

Seega, sa mitte ei oma firmat, vaid omad töökohta. “See on halvim töö maailmas, sest sa ei saa seda sulgeda, kui isu tuleb – kui sa ise tööd ei tee, siis sa ei teeni ka.” Firma sööb sind lihtsalt ära ja lõpuks sa plahvatad. “See on viimase 25 aasta uuringute tulemus – mis juhtub väikefirmade omanikega.”

Tehnik teeb ise reaalselt oma firmas tööd. Äri alustades lootis Tehnik, et see vabastab teda teiste heaks töötamisest, kuid vastupidi – see orjastab tema. Lisaks oma senisele tööle peab ta nüüd tegema ka tosin muud tööd, mida ta üldse teha ei oska – marketing, müük, personaliküsimused… Jah, sellega olen mina ka nõus – ise kõike tehes kannatab paratamatult kas sinu töö või firma. Unistusest võib saada õudusunenägu, nagu Gerber osavalt pildi maalib.

Põhiline erinevus Ettevõtja ja Tehniku vahel:

Ettevõtja küsib “Kuidas firma peaks töötama?”. Tehnik küsib “Mis tööd on veel vaja teha?”

Äris on kõik mõõdetav. Äri on paberil kirjas ja seda arendatakse vastavalt kirjapandud reeglitele. Äri baseerub süsteemil, mitte inimestel.

Edasi räägib Gerber põhiliselt frantsiisist ja toob tuntud näiteid McDonald´s-ist, mida on hea teada ka firmadel, kes ei põhine frantsiisil. Frantsiisiärid on reeglina edukamad – nende süsteemid on eelnevalt järgi proovitud ja kirja pandud. Süsteem juhib äri. Inimesed juhivad süsteemi. Märksõnadeks on distsipliin, standardiseerimine, kord ja puhtus. Tähtis on, et klient saaks sama hea kogemuse IGA KORD. Näiteks McDonald´si puhul ei kujuta me ette, et saame järgmisel korral eine ilma friikartuliteta?

Kui frantsiisi omanik on korraliku süsteemi loonud, siis on igale probleemile juba eos vastus olemas. Samuti ei pea kiirtoidukoha töötaja mõtlema ise välja, kuidas valmistada McTasty või mis käib rukkiburgeri vahele. KÕIK ON TÄPSELT KIRJAS.

burger

Enter a caption

Gerber toob näite enda juuksuriskäigu kohta. “Läksin juuksuri juurde, kes esimesel korral tegi mulle elu parima soengu. Ta kasutas ainult kääre ja üldse mitte piirajat, nagu paljud teised juuksurid. Enne lõikust ta pesi mu juuksed, et oleks lihtsam lõigata. Samal ajal hoidis assistent mu kohvi soojana. Järgmisel korral oli kõik muutunud. Kääride asemel kasutas juuksur poole ajast elektrilõikurit, juukseid ei pestudki. Assistent mulle kohvi tagasi ei toonudki. Soenguga jäin sama rahule. Mitu nädalat hiljem läksin uuesti. Seekord juuksur pesi mu juuksed ja lõikas kääridega, kuid mulle ei pakutud kohvi. Miski minus otsustas enam mitte tagasi minna. Kuigi lõikusega jäin rahule.” Kogu kogemuses puudus JÄRJEPIDEVUS. “Ma polnud tagasi minnes kindel, mida ma saan.” Juuksur andis super kogemuse, aga siis VÕTTIS SELLE ÄRA!

Raamatus tuuakse ka näide, kuidas klientidele müüki on võimalik ühe lihtsa liigutusega suurendada. Klienti küünarnukist või seljalt õrnalt puudutades luuakse kliendiga märkamatu side ja ta on vastuvõtlikum pakutu suhtes. Proovi?

elbow (1)

B. Obama teab!

elbow.jpg

Veel soovitatakse kanda navy blue tooni rõivaid, nendega seostatakse enim edu. See on siis selline tumedam sinine.

navy blue

Navy blue

 

Üks mõte, mis mulle raamatust veel meeldis on selline: “Sinu äri ei ole sinu elu. Need on kaks erinevat asja.” Seega, ei maksa äri tagasilöökidest lasta enda isikule üle kanduda. Oli aegu, kus ma rasketel aegadel äris tundsin ennast isiklikult väga puudutatuna. Mõtlesin, et mis mina kui inimene valesti teen. Nüüd olen nii palju õppinud, et tean, et olengi teinud valesid valikuid, kuid need on lõpuks ikkagi olnud valed valikud äris. Isiklikus elus on ju sootuks teised valikud – inimesed, kes eraelus ehk kokku sobiksid, ei sobi kahjuks kokku koostööpartneritena, sest tööeetika on niivõrd erinev ja mõnel puudub see sootuks. See on olnud ka minu tegemata töö, et ma ei ole suutnud panna mõningaid inimesi mõistma, milline on siis see minu visioon. Ja andes inimestele liiga palju vabadust on äri saanud kõrvetada. Näiteks on mõni töötaja liiga tihti tühistanud klientide aegu, sest teine töökoht on tähtsam olnud, või on jätnud “kogemata” graafikusse panemata oma tegelikke tööaegu ja seega käinud tööl ka kokku leppimata aegadel. Samuti on üks inimene lahkunud töölt ilma rendiarvet tasumata. Piinlik! 

Samuti ei maksa võtta klientide negatiivset tagasisidet kaasa isiklikku ellu. See on öeldud sinu kui ripsme- või küünetehniku kohta ega defineeri sind inimesena.

Järgmises postituses toon huvitavaid näiteid kliendi perspektiivist paljudele olukordadele, mis on ilutegijatele igapäevased.

 

Lauteri salongi muutumismäng

Kohati olen ma rohkem sisekujundaja kui salongipidaja 🙂 Satun alati hasarti, kui näen vaimusilmas võimalust interjööri või esemeid ilusamaks luua. Tulevikus näen ennast üha rohkem mööbliga tegelemas.

Ülemise korruse koridoris sai värvitud seinad valgeks ja liimitud ühte kandvasse seina tapeet (tapeet kauplusest DEKO).  Samuti värvisin trepid ja käsipuud mustaks.

koridor üleval

Tapeedile leidsin sobiva vaste Annie Sloan kriidivärvi Coco tooni näol. Komisjonipoest ostetud kapike sai uue moodsa kuue ja armsad kapinupud. Kõik on imelihtne – esmalt 2 kihti Coco värvi, seejärel peale hele vaha.

roosiga kapike enne ja pärast

Kuna salongis on klientidele vaja erinevaid kapikesi palju, siis värskendasin küünelaua kõrvale koti hoidmiseks väikese tumba. Kuna eelmise salongi kujundusest jäi üle elegantseid sinise-kuldseid kardinaid, siis sain tumbale viisaka katte – lihtsalt klambrilööjaga külge ja valmis! Tumba värviks on Annie Sloani Old White toon ja peal hele vaha.

tumba

Miks MITTE teha enda ilusalongi?

Janne pidas kunagi täitsa oma ilutuba, järgnev on tema tagasivaade sellele ajale.

Kell on kohe-kohe saamas 18:00. „Normaalsed“ inimesed on lõpetanud juba üks tund tagasi töö või hakkavad lähiajal läptoppi kokku pakkima, et koju kiirustada. Poest läbi, kiirelt läbi liikluse, nüüd kodus, televiisor tööle, lemmiksaated alaku, kõht toidust täis ja voodisse pikali ära… nii mõnus!

Oh, ei! Mida ma loodan – nüüd alles minu tööpäev tegelikkuses algab!

Elektriarve, kommunaalid, uus broneering, teine juba kiirustab takka, telefon heliseb ja nii hommikust õhtusse. Õhtuks olen kui tühjaks pigistatud sidrun, kuigi magama minnes mitte ainult ei unista unest, vaid hoopis sellest, et aju lülitaks muredest ja töömõtetest välja. Just nimelt muredest, sest reaalselt kasumi teeniva firma pidamine ei ole ainult meelakkumine ja rõõm, kus saab olla oma aja peremees. Minu sees toimub iga õhtu üks suuremat sorti adrenaliinilaks, kui tunnen, et jälle miskit on ära tehtud. Ma mõtlen küll, et olen omadega järjel, kuid kas ka nii palju, et ei pea muretsema, kas järgmisel nädalal kõik kliendid ilmuvad kohale või mitte. Nö üksiküritajana on mul käsi vaid kaks ja ainult ise saan teenida oma leiva, selle eest veel hoidma enda tervistki, et kliendid uue tehniku juurde ei läheks, kui ise ootamatult haigestun. Näed sa, tervis vedaski alt ja nüüd hakka mõtlema, kust saada leivaraha? Jah, säästud on meil kõigil, aga ettevõtte omanikuna hoiame me seda pigem selleks, et arved oleksid makstud. Sel hetkel pole tähtis mitte enda tühi kõht, vaid üürileandjatele ja muudele ettevõtetele arvete tasumine.

Arved õnneks makstud ja saan telefonikõne Terviseametist. No miks? Mul on ju kõik dokumendid korras. Jah, seda kindlasti minu jaoks, aga nüüd on aeg üle vaadata, mida seadus soovib. Jälle uus kohtumine, uus adrenaliin, uus muretsemine. Eelkõige tuleb salongi alustamisel endale selgeks teha, mis tähendab tervisekaitse nõuetest kinni pidamine ning palju see rahaliselt tööd nõuab. Võime kõik äri alustamiseks  vanematelt raha laenata, kuid tegelikkuses on võlg võõra oma ning seegi tuleb tagasi maksta.

Ja nii päevast päeva. See mõni lõik on vaid väga väike osa sellest kõigest, mis sind, tulevast ettevõtjat, ees ootab. Soovitan kõigile, kes soovivad pea ees tundmatusse hüpata, õppida ja oma unistused täide viia. Kuid mõtle enne tõsiselt järgi, kas sa tahad kõike seda tunda, mida tunnevad need inimesed, kes ettevõtlusega saavad kaasa näiteks migreeni. Mina sain.

Janne

Tõsielusarjad, mida soovitan vaadata ilusalongi või mõne muu teenusäri omanikul

41985b3034270aed7dc28daec448999c

Mul on rida soovitusi saadete kohta, mida on ilusalongi või üldse äri omanikul huvitav ja kasulik vaadata. Paratamatult hakkad enda äri teises valguses nägema. Teen lühiülevaate tõsielusarjadest, millele mul on meeldetuletus pandud:

Eriti õhinaga vaatan tõsielusarja “Hotel Impossible” (“Võimatu hotell”, Travel Channel). Ehk olete näinud ka seda kiilakat ülikonnas kutti (Anthony Melchiorri), kes tuleb teda appi kutsunud hotelli, tõmbab valge kindaga üle pildiraamid, pöörab pahupidi madratsid ja ohhetab-ahhetab, et kuidas selline peldik veel üldse avatud on.

hotel impossible

Hoidke alt, räpased hotellipidajad!

Mis mulle selles saates ei meeldi, on see, et töötajad ei ole väga lojaalsed. Kui Anthony küsib neilt, miks küpsised on laual, kust igaüks oma musta näpuga saab neid võtta, siis adminn lihtsalt kehitab õlgu ja irvitab kaasa. Kogu vastutus ja näpuga näitamine langeb automaatselt omanikule. Pole töötaja asigi millegi eest seista. Ilusalongi omanikuna tunnen aga ära ka iseennast – paljud detailid, mis endale jäävad salongis märkamatuks, riivavad ilmselt kliendi silma kohe. Väga hea saade, et näha iseennast kõrvalt!

Hästi sarnane on ka “Resort Rescue” (“Kuurorti päästmine”, Travel Channel). Seal on mindud nii kaugele, et kuurortisse on paigaldatud salakaamerad. Saate nö agendid teevad check-in-i ja saavad ise kliendikogemuse vahetuks osaliseks. See sari on üsna realistlik, siin puudub eelmise draama, Shane Green on hästi rahulik. Filmilindile on laiskadel töötajatel üsna raske vastu vaielda ja asjad pöörduvad paremuse poole.

Shane Green ei aja kedagi nutma

Shane Green ei aja kedagi nutma

Samas stiilis, kuid eriti dramaatiline on Gordon Ramsay “Kitchen Nightmare” (“Põrgulikud köögid”, Kanal 11). “Öäkk-öäkk!” lendavad toidud järjest prügikasti, aga selles sarjas saavad kokad tappa. Omanikud on enne tippkoka tulekut suht käega löönud ja Gordon murrab nad sissejuhatuseks nutma ajades. Tihti pingutab siin chef muidugi üle ja jääb mulje, et kui talle kaasa ei jaatata, siis sa kas “don´t give a shit” või oled lihtsalt STUPID. Üldiselt lõpus kõik armastavad imemeest.

"Kitchen nightmares" väärib oma nime

“Kitchen nightmares” väärib oma nime

Siis vaatan veel kohvikute päästmist “Bakery Boss” (“Pagariäri boss”, TLC). “Tordibossist” tuntud Buddy Valastro aitab jalule edutuid kohvikuid, ta maitseb alustuseks populaarsemaid maiustusi ning kuna ta ise on eelkõige tuntud kui tordiboss, siis ega ta teiste magusa peale väga silda ei viska. Itaaliaverd Buddy on aga üsna südamlik ning saade on selline armas.

Tordiboss Buddy

Tordiboss Buddy

Toidusarjade ühiseks jooneks on, et kõik kokad on arvamusel, et just nende toit on maailmatasemel. Omanik päris nii ei arva, sest mingil põhjusel on ju Ramsay appi kutsutud. Kokkadel on väga raske võtta vastu chefi kriitika ja igas kolmandas saates peakokk lahkub töölt, sest uhkus saab kannatada ja ei suudeta vigu tunnistada ega juurde õppida.

Seevastu hotellipidajad näiteks tunnistavad vigu. Ja kui neile 5 päeva vana piimapudel nina alla suruda, siis nad ei puikle vastu, vaid võtavad uued meetmed kasutusele.

vana piim

Kuidas ma 2 tunniga üheksast kliendist peaaegu ilma jäin

Tänane postitus on huvitav lugeda ilmselt ainult ilutegijale, kes ise omale aegu bukib. Kui sedagi 🙂 Tahan avada, mis toimub siis, kui sa kliendi kõnedele KOHE ei vasta.

Miks on äri kasvatamiseks vaja alati telefonile vastata?

Tegin täna ripsmete keemilise koolutamise (lash lift) koolitust ja kuna ma hetkel adminnin ise, siis ei saanud kaks tundi telefonile vastata, hääl oli maas ja kõned kogunesid. Tean, tean… Nii ei tehta ja kui mul oleks adminn, siis ma oleksin temas väga pettunud, sest see on puhas money down the drain… 

Esimese asjana ma kirjutasin üles vastamata numbrid, sest hiljem tekib raudselt segadus – kellele juba helistasid ja kellele mitte. Seepärast märgin paberile numbrid, kuhu taha kirjutan kommentaarid. Reeglina alustan nendest, kes rohkem helistasid, järelikult on asi pakilisem. Võib-olla helistas klient, kes tahtis öelda, et hilineb või ei tule?

Vastamata kõned

Vastamata kõned

Klient 1 – helistasin esimesena talle tagasi ja kuigi ta oli mind 4 korda püüdnud kätte saada, teatas ta rõõmsalt, et “Oijah, sain juba teise kohta aja”. Arusaadav!

Klient 2 – ei vastanudki enam.

Klient 3 – huvitav juhtum. Nimelt uuris ta võimalust tulla proovima ripsmete lash lift-i. Kõne lõpuks sain ta aga hoopis neljapäevase volüümikoolituse modelliks. Koolutada jõuame järgmisel korral. Check!

Klient 4 – küsis lash lift teenust. Ja kuna eelmise kliendi rääkisin modelliks ära, siis selle kliendiga koolutame ikkagi ripsmeid.

Klient 5 – ei vastanud.

Klient 6 – alguses ei vastanud, kuid helistas tagasi. Pakun mina siis variante ja lõpuks rääkisin täitsa omaette. Mõtlesin, et kas oleks ebaviisakas küsida vahepeal “Halloooo?”. Kui vastust ei tulnud, sain aru, et päev otsa sureva luige heli teinud aku sai siiski tühjaks ja Stockmanni toidukas ei hakanud laadima ka. Üldiselt mu töötelefon on aus ja hea, aku peab vastu üle nädala! Kuna mu ema elab kõrvalmajas, siis lõuna valmistamise kõrvale said akud igas mõttes laetud ja poolikud jutud lõpuni räägitud. Klient soovis volüümihoolduse aega, kuid kuna sellel nädalal ühtegi vaba aega anda polnud, rääkisin ta volüümikoolituse minihoolduse modelliks (saab selle tasuta, kuid tuleb nädala pärast tasulisse hooldusesse ehk siis – ma ei kaotanud klienti. Check ja check! Väga lihtne on klienti kaotada, kui sul vaba aega anda pole.

Tuleb päästa, mis päästa annab!

Tuleb päästa, mis päästa annab!

Klient 7 – ei vastanud. Kuid helistas siiski tagasi! Rääkisime pikemalt küünte geellakkimisest ja kas seda oleks võimalik teha ka nii, et lakk eemaldatakse vaid viilimisega (ilma leotamata). Erakordselt meeldiv klient ja oli kahju talle eitav vastus anda, sest viilimine poleks meie ajakavasse tol päeval lihtsalt mahtunud. Soovitasin küsida aega Ilutegijate foorumist ja klient oli siiralt tänulik. Mina olin õnnelik, et ta oli tänulik, kuigi ma aidata ehk ei saanud. Õige suhtumine ongi see, et püüad täita kliendi soovi ehk siis soovitades tal konkreetsest foorumist abi otsida, tegin ma tema elu lihtsamaks ja ta nägi, et ma pole kade, vaid olen huvitatud tema aitamisest. Tihtipeale minult küsitakse vabade aegade puudumisel “Kuhu te soovitaksite minna?” Päris ausalt, ma ei teagi. Nüüd alustasin meie õpilaste info kogumist, et vähemalt teaksin, kuhu kliente saata ja mis kontakte jagada. Muideks, selleks on meil ripsmetehnikutele hea võimalus, kui otsid tööd juurde. Vaata lähemalt siit: Abiks klientuuri kasvatamisel

Klient 8 – number oli kinni. Mnjah, mu süsteem on ilmselt puudulik, sest unustasin talle hiljem veel kord proovimast. Kaotatud klient.

Klient 9 – helistasin tagasi ja kuna oli tegemist meie püsikliendiga, siis ootas ta mu vastuse ära ega hakanud mujalt aega otsima.

Kokkuvõte – kaotasin 4 klienti. Seda on väga palju ühe päeva ja eriti 2 tunni kohta! Kui nüüd võtta, et neist igaüks oleks tahtnud ripsmehooldust keskmise hinnaga 25 eurot, siis kaotasin salongile vähemalt 100 eurot selle ajaga. Ilmselt peab suunama koolituse ajal kõned teisele inimesele, sest kaotasin reaalselt koolituse tegemisega rohkem, kui oleksin teeninud kõnedele vastamisega. Aga, ma vähemalt päästsin neist 5. Natuke Tootsi loogika, aga vähemalt nii paljugi… Üldiselt neile, kes veel telefoni vastu võtsid, sain ka ajad kirja. See on ka omaette oskus, millest võin mõnikord pikemalt rääkida.

Kui uus klient sind kohe kätte ei saa, siis ära arva, et ta ootab, kuni sa talle lõpuks tagasi helistad. Ei-ei. Selleks ajaks on tal ammu juba mitu teist kohta läbi helistatud ja kaup kokku lepitud. Konkurente on meeletult!

TRIKK! Kas panid tähele, mitu korda ma selles tekstis kirjutasin lash lift? Ilmselt juba homme saan mitu kõne klientidelt, kes soovivad kiiremas korras ripsmeid koolutada, sest erialane tekst (sisaldab palju vajalikke mõisteid) upitab minu blogi teistest ettepoole ja nii jõuavad kliendid rutem minuni 😉

 

Salongijutud alustab

On 2. juuli ja sõidan Pärnust bussiga Tallinnasse.

Mõtlesin kirjutada, milline on elu salongis, mis tunne on seda runnida ja kuidas ma PEAAEGU mitte kunagi ei kahetse selle pidama hakkamist. Kindlasti tuleb teksti sees üsna kiiresti välja, kui vähe siin äris on glamuuri – kuidas sa ka ei pingutaks! Umbes sama lugu oli siis, kui ma enne salongindust rõivaid disainisin. Kangatolmu sees näidiseid näppides ja arvutiga silmi rikkudes võisid glamuurist vaid unistada. Sõbranna küsis minult tookord, mis tööd ma teen, et kas ma olen joonistaja? Ahjaa, Soome messile sai ka!

Miks ma seda blogi kirjutan? Ma arvan, et päris huvitav võib olla saada osa meie salongipäevast. Mida me salongis tegelikult teeme ja mõtleme. Tutvustan aeg-ajalt meeleldi ka enda tööpäeva, mis mõnikord võib tähendada vaid rannas ühe Facebook-i postituse tegemist, teisel päeval seinteküürimist ja kolmandal komandeeringut Pärnu-Tallinn marsruudil.

Alan Harper

Mina mõnikord FB-i postitust tegemas – pikk päev!

Mulle meeldib kirjutada ja ma ei tea Eestis ühtegi “salongipidamise blogi”. Mis seal salata, salongindus on mul kinnisideeks ja “Salongijutud” on minu peast välja tahtnud tulla juba kaua, sest ikka ja jälle on meil naljakaid ja õpetlikke juhtumisi. See on ehk isegi rohkem mu enda jaoks kui teistele. Kindlasti huvitab see blogi meie kliente, sest ka nendest tuleb juttu. Kindlasti on mõnel läbinägelikumal õigus, “et eks ta müügiedendamise pärast seda plära ajab”. Jah, igasugune blogi on hea meie lehe SEO-le (ka selle blogi olen ma täielikult täis taginud). Aga eelkõige ma kirjutan neid mõtteid, sest ma TAHAN. Ning kuna me teeme ilukoolitusi, siis tean, kui palju neid naisi on, kes päriselt unistavad enda salongi tegemisest. Ja ühtlasi on mul 5 aastaga kogunenud ka teadmisi, mida tahan jagada.

Loodetavasti saan ka teised tüdrukud siin oma mõtteid jagama!
Siin videoklipis on mu suur lemmik Alan Harper! Täpselt selline tunne on blogides minul ka 😉

Kuidas ma Pärnusse ilusalongi tegin – 1. peatükk: värvid ja materjalid

Ripsmepikenduste koolitused Pärnus

Tere tulemast!

Loe eellugu siit: https://kristina.ee/2014/03/18/ohoo-kristina-ilutuba-parnu/

Selles peatükis räägin ja näitan esimest muudatuste etappi. Detaile ja mööblit näeb rohkem järgmises postituses.

Otsus salongiga Pärnusse laieneda tuli 8. märtsil, seega pidime kiirustama, et hiljemalt maikuuks koht käima saada. Isegi kõige lojaalsem pärnakas peab nentima fakti, et külmal ajal on tänavad üsna tühjad ja siin tuleb ära kasutada ilusat suve ja püüda ka turiste. Ülejäänud ajal tuleb kõvasti tööd teha selle nimel, et võita kohalike südamed, kes ka pimedal ajal meile tee leiaksid. Seetõttu keskendume põhiliselt lojaalsetele Pärnu inimestele, mitte niivõrd turistidele. #nii-õilis

Kuna ruumid olid üsna kulunud, siis tuli vahetada põrandakatted, värskendada seinad ja osta või ehitada mööbel. 7. juuniks oli suurem töö tehtud ja avasime Rüütli 27 teisel korrusel ilusalongi. #väike-reklaam-ka

Töö ja tänu

Tahan tänada Pärnu töömehi, kes kiirelt ja asjatundlikult katsid põrandad laminaadiga ning võõpasid üle pooled seinad. Samuti tänan oma abikaasat, kes aitas tapeetimisel, mööbli toomisel ja kõige muu jooksvaga. Palju abi oli puidutöökoolist Vivendi, kus valmistasin või uuendasin mööblit. Isetehtud või uuendatud mööblit tutvustan järgmises peatükis.

Põrand – suurim muutuja

Enne asus siin solaarium. Põrandal oli sinine ja hall linoleum, kulumisjäljed tegid üldpildi üsna määrdunuks. Kõige vajalikum muudatus oligi põrandakatte uuendamine. Oma koju pooldan naturaalset põrandat, aga äripinnal kasutaksin pigem laminaati. Seega sai valitud Lincona tammelaminaat Castello Elegant ja uued liistud.

DSCN2757

Vanad linoleumpõrandad

Eesruumi põrand ENNE

Põrandakatte vahetamine parandas üldmuljet enim

Kuna põrandapinda on üle 80 ruutmeetri, siis selle katte vahetamine värske vastu parandas ruumide üldmuljet kõige rohkem.

Seinad ja värvid

Seinad olid enne helerohelised ja keskmised rohelised, mis iseenesest sobis minu kontseptsiooniga looduslähedasemast ja õdusast interjöörist. Jätsin pool seinapinnast puutumata ja teise poole lasin värvida õrnaks aprikoosiroosaks. Järgnes pisuke vaidlus sarjast tee-töömehele-selgeks-miks-nii-on-ikka-vaja ja pidu võis alata! Õrnroosa lisab nüüd vajalikku naiselikkust ja kadus ära tunne nagu oleks tegemist arstikabinetiga.

Enne igati roheline

Enne igati roheline

Uus õrnroosa

Uus õrnroosa. Ka duširuumi klaasseina otsustasin uhkusega eksponeerida, kuigi alguses tekitas see vastumeelsust

Värvidest tahtsin hoida pastelset ja neutraalset joont – heleroheline, õrnroosa ja puidu variatsioonid. Samuti proovisin siduda sisustusdetaile põranda eri tonaalsustega.

Kui värvid olid paigas, siis sain hakata tapeeti valima. Olen enda nahal kindlaks teinud, et kui ei ole viitsimist iga mõne aasta tagant tapeeti vahetada, siis ei maksa moevooludega kaasa minna. Valisin nii ajatud variandid, kui võimalik: kõrred, pisike lillemuster (pole ehk parim näide), bambustapeet ja siis veel üks tapeet, mis on nii isikupäratu, et seda on ka raske kirjeldada. Lisaks oli mul veel üks täiesti igav tapeedirull ostetud, mille panin seina ja samas ostustasin kohe maha võtta – nii igav oli! #see-tuli-praegu-hästi

Maailma kõige igavam tapeet

Maailma kõige igavam tapeet

Erinevaid tapeete ostsin 1-2 rulli, sest soovisin tapeetida iga ruumi ühe valgusvihku jääva seina. Näiteks bambustapeet, mille meeter maksab 8 eurot, on ostetud Espakist. Kui sul on firma, siis tasub muidugi vormistada firmakaart (tasuta), saab hinnas alla (aga ainult kaardi registreerinud poes – ehk siis Tallinnas ja Pärnus peavad olema eraldi kaardid, mis on natuke jabur. Teha saab kaarti vaid argipäevadel). Espak tapeedist juppi ei andnud ega müünud ka – võimalus on “osta” rull päevaks ja tagastada see soovi korral järgmiseks päevaks.

Kuna ruumi on palju, aga eraldi kinniseid ruume vähe (just see, mis ilusalongis oluline), lasin kabineti seina kinni ehitada. Samuti said kabinet ja ripsmetuba uksed. Üheks põhjuseks oli ka elektrikütte kulude optimeerimine. #olgem-ausad-kokkuhoid-oligi-põhiline

Enne oli vaja seinaauk kinni katta

Bambuse alla jääva seina ehitasid töömehed kinni, tapeedi panime abikaasaga ise. Polnud raske, meil oli ostetud õige liim selle jaoks, kuid ilmselt vale metoodika. Sein ei võtnud rasket paberit kohe ligi ja selle seinas püsimist pidi päeva jooksul jälgima. On vahe, kas panna liim seina või liim tapeedile – tuleb järgida juhiseid. #mida-ka-meie-oleksime-võinud-teha

Enne oli vaja seinaauk kinni katta

 

Bambustapeet Espak-ist

Bambustapeet Espak-ist

Ripsmekoolituse kabinet vajas tahvlit. Kuna bambusesein sai kinni ehitatud, siis selle tagumine pool sobis hästi tahvliks. Poest sai ostetud musta tahvlivärvi ning 2-3 korda üle värvitud. Töötab! Kahjuks avastasin alles hiljem sisustusmessil, et tahvlitoone on kuskil 15… #tark-ei-torma

Tahvlit värvides peab väga ettevaatlik olema ja servad teipima

Tahvlit värvides peab väga ettevaatlik olema ja servad teipima

Suured rõduaknad olen seniajani jätnud meelega katmata - akendest sisse ei näe, sest need on kaetud plastikuga

Suured rõduaknad olen seniajani jätnud meelega katmata – akendest sisse ei näe, sest need on kaetud plastikuga

Väikelilleline tapeet

Väikelilleline tapeet

Tapeet on ostetud "Bauhaus"-ist

Tapeet on ostetud “Bauhaus”-ist

Lilleline tapeet oli üks kõige kallimaid, kuid vajasin seda vaid 2 rulli, et katta 2 seina ja hiljem ülejääk klammerdada ühe suure kummuti sahtlitesse (ma tean – kes siis nii enam teeb!)

Suures toas panime akende vastas olevale seinale laia fliistapeedi, mis valguse käes mõjub eriti sulnilt. Siin ruumis toimuvad koolitused ja ka ripsmetegu.

Sein pärast 2-tunnist tapeetimist tasus vaeva

Suure toa sein pärast põrandavahetust ja 2-tunnist tapeetimist tasus vaeva

Kõrremotiiviga tapeedi ostsin Bauhausist, selle rulli hind oli 15 eurot, aga tegemist on ka väga laia paaniga. Tapeedi värv sobis minu uue seinavärviga valatult. Bauhaus oli tore ja andis igast tapeedist mulle pool meetrit näidist tasuta (!). Oleksin eelistanud maksta, aga nad ei lubanud. Selle paigaldamine kulges valatult ja piisas kahest rullist.

Kõrremotiiviga fliistapeet "Bauhaus"-ist

Kõrremotiiviga fliistapeet “Bauhaus”-ist

Suure toa põrand vahetub

Suure toa põrand vahetub, seinad veel vana värvi

P1250294 (2)

Põrand maas ja seinad värvitud

Teiseks töötoaks sobis hästi väiksem ruum, millele sai uks ette paigaldatud, et kütta ruum rutem soojaks. Samuti müratõkkeks, sest toas tehakse püsimeigi protseduure ja aparaat undab.

Töötoas vahetatud põrand ja pandud 3 paani tapeeti

Töötoas vahetatud põrand, pandud 3 paani tapeeti ja paigaldatud uks

Õue välisukse kõrvale tellisin hõbedase kleebitava sildi, mille liimisin vana peale. Sildi tellisin Pärnust Arta Reklaamist.

Kristina Ilukool

Kõige kontimurdvamaks osutus vana reklaamsildi allavõtmine. Kuna rõdu on väike, siis redeliga oli oht üle selle ääre kukkuda. Vana silt oli meeletult raske ja kui see ühel hetkel lahti tuli, siis… Ka praegu sellele mõeldes hakkab kõhe. Õnneks uus silt oli tükk maad kergem ja sai vaevata üles. #nagu-ma-ise-oleks-seal-turninud…

Kui keegi tunneb vana sildi omanikke, siis hea meelega annaksin selle üle, kahju nagu ära visata. #hästi-hea-inimene-olen

Reklaamsildi tellisin Tallinna naabritelt Printimiskeskuselt

Reklaamsildi tellisin Tallinna naabritelt Printimiskeskuselt

 

Sel aastal avastasin enda jaoks mööbli taaskasutuse. Mingil hetkel vaatasin, et kõik Pärnu salongis olev mööbel on kasutatud, välja arvatud kreemikad ripsmetugitoolid. Enamus mööblit on ostetud kasutatud peast ja siis kas vähemal või suuremal määral korda kõpitsetud. Midagi ehitasin ka täiesti nullist. #ma-meistrimees (Y)

Sellest aga järgmises peatükis.

 

Mis su nimi on, klient?

Ripsmepikendused Tallinnas

Vahel on kliente nii palju, et nimegi ei jõua küsida! Pilt internetist.

 

On reede kell 18.15 Kristina Ilutoas. Ootame klienti, kes pidanuks saabuma kell 18.00. Helistan kliendi õele, kes broneeris aja. Kuna telefonile ei vastatud, siis olime ripsmetehnikuga üpris kindlad, et uus klient unustas aja ja kuna on reede õhtu, siis miks mitte minna koju ära.

Mõistagi olime üllatunud, kui 18.30 astus sisse meie oodatud klient. Kuigi juba kojumineku lainel, tegime kliendi meele rõõmsaks ja tehnik asus taas tööle.

Miks siis klient hilines? Selgus, et ta oli kell 18.00 sisse astunud kõrval asuvasse Ilutuppa. Seal öeldi talle, et kohtumine oli ju alles 18.20, aga kuna tehnik on vaba, siis saab põhimõtteliselt ka kohe ripsmeid hooldama asuda. Nonii. Mõeldud-tehtud, töö võis neil alata.

18.20 olevat kõrvale sisse astunud siis “õige 18.20” klient. Hämming missugune.

Otse öeldes oli alguses siis ette võetud hoopis meie klient. Kuna talle õde ütles, et mine “Kristina Ilutuppa”, siis nähes silti “… tänava ilutuba” (konkurentsi huvides nimi anonüümne) astus ta sinna sisse. Ma ise adminnina oleksin pelgalt selle peale, et klient nimetab muu aja, kui minul kirjas, kontrollinud kes tuu om? Kas kliendil ehk on ka nimi, mida oleks viisakas küsida?

Ilmselt tuleb naabritele ka minul lähiajal visiit teha. Lihtsalt huvi pärast! Meie kaduma läinud kliendile öeldi samuti, et “Noh, õnneks jõudsime teil juba ühe silma valmis!”. 20 minutiga? Üldiselt ei tehta enne ühte ja siis teist silma, vaid mõlemat pidevalt vaheldumisi. Silm polnud pooltki valmis, kui meie tehnik seda harutama hakkas…

 

 

Head uut aastat!

Kristina Ilutuba

Head uut aastat!

Olime vist täna ainsa ilusalongina lahti 🙂 Selle aasta viimane klient lõpetas tööpäeva nii kaunilt: “Olen käinud ka mujal ja ikka ON millega võrrelda.” Mõte selles, et ta on ülirahul meie ripsmetega juba pea 2 aastat, sest me anname endast parima!
Loobusin küll ripsmetööst, kuid olude sunnil aeg-ajalt pean ikkagi ka ise tegema. Nagu täna. Kell 9 saabus ripsmetesse Ene-Liis, kes tuli suure uudisega, et on nüüd klubi Casablanca uus programmijuht – ma imetlen nii julgeid! Hea uudis kohe hommikul 🙂
10.30 tuli otse laevalt Eija, sest Soome ripsmetehnikute tase on nõrk. Eestlased on iluteenindajatena kindlasti pädevamad. Seejärel jäi mul pausike täita kebabi-võikuga, misjärel saime itsitada ja komme lutsutada Tiiaga. Vaatasime tagasi möödunud aastale ja nõustusime mõlemad, et vana s*** jäägu vanasse aastasse! No see on kõnekäänd, ei midagi roppu.
Viimasena sain üles lüüa Mareli ripsmed, temalt siis ka see lööklause. Jõudsime otsusele, et oleme kohati liiga suured muretsejad, kuid mis puutub terviseteemadesse, siis on see igati õigustatud!
Hiljem helistas armas Kati, et panna ripsmete koolutamise aeg. Kuna see aasta kujunes tema jaoks ennekuulmatult ilusaks – pulmad Maldiividel – siis läheb uuel aastal raskeks vana ületrumpamine. Järeldus – see inimene on tõeliselt õnnelik, kes leiab alati midagi tähistada!
Vaadake tagasi oma suurhetkedele ja ammutage sellest jõudu tulevikuks! Head kohe-kohe saabuvat uut aastat!