Aitäh, Elo!

Alustasin Tallinna ilusalongiga 2010. aastal. Minu esimeseks partneriks sai Elo. Kaks lihtsat tüdrukut lõid käed, et jagada töö pooleks. Minu poolt kliendid ja tema poolt ilusad ripsmed. Täpselt sama lihtne oli meie kokkulepe – saime salongis kokku, arutasime kiirelt läbi tingimused ja sellele järgnes tugev 4-aastane koostöö, mis põhines vastastikusel usaldusel ja austusel. Elo pole unustanud ühtegi tööpäeva (jah, seda võib juhtuda!), meenub ehk üksik päev aastate jooksul, kui ta tervislikel põhjustel kliendid ringi pidi tõstma.

Elo tehtud ripsmed

Elo tehtud ripsmed

Elo kohusetundlikkus on mul töötajate valimisel lati nii kõrgeks seadnud, et kui seisan mõnede puhul silmitsi tööle mitteilmumisega või “haigusega” (jah, mõnikord olen ka mina paranoiline), siis läheb tuluke peas närviliselt põlema. Sellepärast on meil tavaks, et ripsmetehnik helistab ise kliendile, kui ta tööle ilmuda ei saa. Kui sa saad tunda, kui raske ja ebameeldiv on kliendile öelda, et tema aega muudetakse, siis paratamatult mõtled, kas su puudumine on ikkagi hädavajalik…

Esimene tööpäev on veel üsna hõre

Esimene tööpäev on veel üsna hõre

Esimesel päeval saime lepitud kokku 3 klienti. Kliendi jaoks pole midagi murettekitavamat, kui see, et ütled, et nüüd on UUS ripsmetehnik. Kohe küsitakse, kes see on ja ega kokku ei liimi 😀 Ma tihtipeale hoian kliendil kätt ja palun, et ta mu uut tehnikut usaldaks… Hiljem juba Eloga nõudlus ületas pakkumise ja vahepeal sai temast ka teiste ripsmetehnikute koolitaja. 4 aastat hiljem peab Elo ise oma kliendid andma uuele üle, sest lahkub aastaks UK-sse.

Kas Elo naaseb meile, ei tea – ta on alates 2008. aastast ripsmeid teinud ja saan temast täiesti aru, kui ta karjääri siis soovib vahetada 🙂

Arvan, et Elo ei solvu, kui ütlen, et me pole kunagi otseselt sõbrannad olnud. Räägime kokku saades küll ka väga isiklikest asjadest, aga ilmselt see piiripidamine meie puhul on toiminud. Me ei õienda, ei karju, ei valeta.

ripsmepikendused Pärnus (15)

Kolleeg Kristel on mulle suuremas sõprushoos avaldanud, et olen “tema inimene” (piinlik, kui ta seda nüüd ise ei mäletaks). Kord Pärnus pidutsedes sattusime kuidagi Elost rääkima ja jõudsime järeldusele, et küll Elol on ikka äge elu, et nii palju sõbrannasid ja “oma” inimesi, et polegi töölt sõbrannasid juurde vaja 😀 Et on selline turvaline ring, kuhu igaüks ei pääse.

Imetlen Elo, sest samaaegselt karjääri edendamisega on ta kasvatanud imetoreda tütre, nendevahelisi telefonikõnesid (kogemata) kuulates kadestan nende sooja ja armastavat suhet. Mitte kõik lapsed ei helista emale tööle, et öelda “Emme, ma armastan sind…”.

Aitäh, Elo!

Advertisements